Viitamine autori nime ja aastaarvuga

Viiteks on autori nimi (autorita teostel pealkirja lühend või esimene sõna) ning aastaarv, mille abil on võimalik leida töö lõpus olevast kasutatud kirjanduse loetelust vastav teos. (nt Lõugas 1989). Viide on sulgudes. Kirjutatakse vaid autori perekonnanimi, v.a. juhul, kui on teada mitu samanimelist autorit. Nime kordamisel tekstis jääb ka eesnimi ära. Autori nime ja aastaarvu vahele koma ei panda. Ühelauselise refereeringu puhul jääb autori nimi sulgudes punkti ette. Mitmelauselise refereeringu puhul on autori nimi aga pärast viimase lause punkti. Kui tegemist on tsitaadiga või refereeringuga teose konkreetselt leheküljelt, lisatakse viitesse ka leheküljenumber alljärgnevalt (Kidron 2001: 18). s.t. ei kasutata lühendit lk, selle asemel on koolon, mis tühikuta liitub aastaarvuga. Tühik on kooloni järel. Kui autori nimi sisaldub kirjutaja töös, ei ole viidates vaja autori nime korrata, vaid viide aastaarvule ja leheküljenumbrile kirjutatakse sulgudesse pärast autori nime.

Erijuhud:

• teosel 2 autorit – viitesse pannakse mõlema nimed ning need eraldatakse üksteisest komaga;
• ilma autorita teostel – viitesse kirjutatakse pealkirja esimene sõna sellele järgneva kolme punktiga või suurtähtlühend;
• sõnaraamatute puhul kasutatakse viitena üldjuhul suurtähtlühendit ning leheküljenumbreid ei lisata;
• mitmele allikale viidates eraldatakse nad üksteisest semikooloniga;
• venekeelsele teosele viidates viiakse üle autori nimi vms. ladina tähestikku.

Joonealune viitamine

Joonealust viitamist kasutatakse:

• allikakirje puhul;
• kirjanduse loetelu puhul;

Joonealune viitamine koosneb kahest osast: numbrist vastava lause järel ning allikakirjest, mis asub sama lehekülje allservas ja on põhitekstist joonega eraldatud. Viidete numeratsioon on kogu referaati läbiv. Refereeringu viitenumber paikneb lause lõpus oleva punkti järel, tsitaatlausel jutumärkide järel. Kirje lehe allservas joone all algab viitenumbriga. Autori eesnimi või eesnimetäht on enne perekonnanime. Sellele järgnevad lisaandmed (koht, kirjastus, ilmumisaasta), lühend lk ja lehekülje number. Ilmumiskoha ja kirjastuse vahel on koolon. Autori nimi tõstetakse tihti esile teisest erineva kirjaga. Joonealuse viitamisega töödes esitatakse töö lõpul tähestikuline kirjanduse loetelu. See ei ole niivõrd täpsete allikakirjete esitamine, kuivõrd kompaktse ülevaate võimaldamine kogu kasutatud kirjandusest. Vormistus on sama, mis joonealuse kirje vormistamise puhul, erandiks vaid perekonnanime asetsemine enne eesnime, mis on tingitud kirjanduse loetelu tähestikulisest järjekorrast.

Joonealused viited häirivad lugemist vähem ja  neid on soovitav kasutada siis, kui töös on palju andmeid saadud veebist. Artikli sisse sulgudesse pika URL-i lisamine koormaks teksti ülearu. Joonealuse viite loomiseks saab nt programmis Word 2010 kasutada menüü lindilt „Viited“ käsklust „Lisa allmärkus“ (ing k versioonis References-> Insert Footnote). Joonealused viited ehk allmärkused nummerdatakse tööd läbivalt automaatselt.

Numbriga viitamine

Numbriga viitamise puhul osutatakse allikale numbriga vastava lause lõpus, kuid kogu bibliograafiline andmestik on töö lõpus olevas kirjanduse loetelus. Kirjed algavad vastavalt tekstis olevate numbritega ega ole tähestikulises järjekorras. Autori eesnimi on enne perekonnanime. Muus osas on kirje vormistus sama joonealuse viitamisega töö kirjanduse loetelus kasutatavaga.

Numbrilisel viitamisel tuuakse nurksulgudes trükitud materjali viitekirje järjekorranumber kirjanduse loetelus ja leheküljed , nt [9: 5] või [9 lk 5], aga internetimaterjalil lihtsalt viitekirje järjekorranumber, nt [7]

Allikakirjete vormistamine nõuded ja näited

Raamat

Autori nimi, Initsiaal(id). (Aasta). Raamatu pealkiri kaldkirjas. Linn: kirjastuse nimi. (APA-stiil)